Raba ja liivaluited keset männimetsa, sekka rändrahnud ja allveelaevade sadam

Sügise teisele retkele kogunesime pühapäeval, 9. oktoobril kell 11 Lahemaa rahvuspargis Majakivi-Pikanõmme matkaraja alguses. Liikusime kolmes grupis Kunnari, Henry ja Pireti eestvedamisel.

Polnud kahtlustki, et sügis on tõepoolest kohal – mütsid, sallid ja kindad olid mõnusaks kaitseks jaheda tuule eest. Kuid tühja sest tuulest! Ilm oli mõnus ja kuiv, lausa lust mererannas ja metsade vahel jalutada.

Alustasime matkarajal, kuid nagu elamusretkedele kohane, keerasime peagi rajalt metsa vahele ning mängisime võsas veidi pugemismängu ja hüplesime mättalt mättale. Siis ületasime Leesi-Hara maantee ja edasi sammudes oli juba mere lõhna tunda! Tapurla küla vaatetorni juures oli esimene paus – soolaküpsised ja marineeritud kurgid maitsesid hästi! 

Jätkasime teekonda mööda rannikut. Kuigi Kunnar lubas lehmadega kohtumist, olid lehmad kahjuks kuhugi kadunud ja jätnud meile tervituseks songitud maapinna, kust üleminek oli paras loterii. Ütleme nii, et üks retkeline võttis peavõidu – põlvini mutta vajumine andis talle kindlasti eredamaid mälestusi kui teistele ja ettenägelikult kaasa võetud varujalatsid oleksid muidu täiesti kasutult seljakotis passinud :)

Mereäärne karjamaa läks üle ilusaks rannaks, kus retkelistega liitus elurõõmus kutsu. Jooksis meile mööda randa vastu justkui oleks kogu elu meid oodanud! Targa koerana juhatas meid metsa vahele, aga kuna tempo jäi tema ootustele selgelt alla, pöördus peagi tagasi kodu poole.

Mõne aja pärast ootas meid kauni männimetsa vahel väike kosutus – kuum tee, küpsised, Nõo lihatööstuse vorstid ja Põltsamaa mahlajook.

Edasi jalutades jõudsime rabani! Ja liivaluideteni! Jälgisime kaunist rabavälja kõndides mööda selle ühte külge kulgevat kunagist rannavalli. Imetlusväärselt vahelduv maastik! Luidete kõrgeimasse punkti, mis on ühtlasi ka Juminda poolsaare kõrgeim punkt (33 m üle merepinna), on ehitatud Pikanõmme vaatetorn. Kahjuks torni pääseda ei õnnestunud, trepi alumise osa puudumine oli selgeks vihjeks, et see ei ole soovitatav tegevus. Võtsime sealt suuna otse üle rabavälja ja mööda päevinäinud laudteed jõudsime taas metsa vahele.

Järgmise meelelahutusena uudistasime Majakivi, mis on Eesti suuruselt kolmas rändrahn – kõrgus 7 m ja ümbermõõt 49 m. Tegime pilte nii kivi peal kui ümber, puhkasime jalga ja liikusime edasi.

Majakivi juurest oli veel umbes 4 km Hara sadamani. Kõigepealt pistsime kosutuseks Kalevi kommid põske ja siis uudistasime sadama varemeid. Hara allveelaevade demagnetiseerimise baas on haruldane ja veidi müstilise auraga – põnev on mõelda, mismoodi see protsess ikkagi täpselt käis ja kuidas laevad miinide ees „nähtamatuks“ muudeti. Sadam ehitati aastatel 1956-1957 Nõukogude Liidu sõjamerelaevastiku tarbeks, selles tegutses ka Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI filiaal. 1991. aastal jäi Hara baas niisama seisma, kuid massiivne betoonist ehitis pole ajale alla vandunud.

Hara sadamast tagasi matka alguspunkti oli vaid kiviga visata ja siis oligi aeg kuuma suppi natida. Selja taga ca 20 km läbi imeilusa ja vaheldusrikka looduse!

Elamusretked ja The North Face kutsuvad järgmisele retkele juba 6. novembril Maardus!
http://elamusretked.ee/elamusretked-2016/maardu-elamusretk

Tagasi uudistesse