Põhjaranniku looduse ürgne ilu

Esimene kevadretk viis meid põhjarannikule Lahemaa rahvuspargi aladele Vergi poolsaarele. Rannaäärsed kalurikülad ja rikkalik loodus moodustasid avastamiseks põneva kombinatsiooni –nägime nii merd, metsa kui niite, liivaseid ja kiviseid randu ning rändrahne.

10. aprilli hommikul kogunesime Vergi sadamas. Seekord oli võimalus valida kahe erineva pikkusega raja vahel, kell 10.30 alustasid matkaga kaks lühema distantsi gruppi ja kell 11 asusid pikemale teele järgmised kaks gruppi.

 

Vergi poolsaare rannikut liigestavad loodest Lobi poolsaar, põhjast Natturi ja Pedassaare neem ning idast Vergi neem, mis oli kunagi saar. Matka alustasime Vergi sadama tammil justkui siilid udus. Kuid matkajuhid ei eksinud teelt ja koos meelitasime päikesegi lõpuks välja!

 

Vergi neemelt sammusime kalda lähedalt läbi metsa Pedassaare neemele, mis oli samuti kunagi saar (veel 1000 aastat tagasi). Juba oligi aeg esimeseks peatuseks – kosutasime end tee, Carmolise tilkade ja präänikutega. Seejärel kõndisime kitsukesele neemele tiiru peale, tegime piimjas udus veidi müstilisi pilte ja tutvusime Eesti vanimate mändidega. Väidetavalt peaks vanim neist olema ca 470 aastane. Ei ole päris kindel, kas leidsime selle kõige auväärsema üles, kuid väga väärikate eksemplaridega oli au kohtuda küll.

 

Siis jõudsime Natturi neeme ja küla juurde. Neeme tipus paiknev sadam on külarahvale alati väga oluline olnud ja juba 1870ndatel ehitati Natturis laevu ka ise, 1900. a registri põhjal oli piirkonna rannakülades koguni 23 laeva. Uudistasime ranniku lähedal asuvat Älvi saart, kuhu pääseb kuiva jalaga mööda maakitsukest. Kuid saarele kõndima ei läinud, kuna alates 1. aprillist on saarel lindude pesitsemise tõttu liikumise keeld.

 

Natturis ootas meid järgmine energiapunkt, kus lasime hea maitsta Saku Õlletehase spordijoogil, teel ja kommidel. Pikema raja läbijatel oligi aeg ninad rannikult poolsaare siseosa ja metsa poole pöörata.

Henry grupp liikus otsemat teed läbi metsa, kus kogeti tõeliselt ürgse looduse väge. Tahaks siinkohal tublisti õlale patsutada kõigile neile, kes mätastel tasakaaluharjutusi tegid ja langenud puude rägastikus takistusrada läbisid. Saapad ju kuivavad jälle ära ja lihaste kangus läheb üle, kuid vinged elamused jäävad alles!

 

Metsas jõudsime suure rändrahnuni, mis asub Koolimäe oja lähedal. Ojakivi ümbermõõt peaks olema 30 m ja ta on nii loodus- kui ka muinsuskaitse all. Anniki grupp liikus kogu marsruudi vastassuunas ja Ojakivist Natturi neemele läksid nemad mööda metsateesid, mis kokku oli küll veidi pikem maa, kuid ajaliselt kiirem.

 

Ojakivi juurest kindlamale pinnasele jõudmiseks saime veel mõned mättaharjutused teha ja nüüd ei pääsenud küll vist keegi kuiva jalaga. Aga kuna meil kuivuse eest eriauhinda välja anda ei olnud, siis läkski hästi! Päike soojendas ja viimases energiapunktis kallasime ka sooja teed naha vahele. Lisaks hammustasime Nõo Lihatööstuse vorstikesi peale ja jätkasime hoogsal sammul peaaegu sirgjoones mööda metsateesid Vergi külakesse.

 

Sadamas ootav supp maitses imehästi! Pärast nelja räätsamatka, kus sattusime vahelduva eduga omadega rappa ja metsa, oli mõnus vaheldus ka avarat merd vaadata. Esimeseks kevadretkeks ei oleks osanud paremat soovidagi! 

Aitäh kõigile 220 vahvale retkelisele, kellega kokku avastasime 75 (22+23+14+16) kilomeetrit ehedaid elamusi!

Kohtume juba Tartu eriretkel 28. aprillil ja Rummu retkel 15. mail :) Tagasi uudistesse