Palamuselt pealampide valguses Kuremaale

Elamusretkelised kogunesid 2016. aasta viimasele retkele 3. detsembril kell 15:30 Kuremaa aleviku keskuses. Kui retkelised olid koondunud, sõideti bussidega stardipaika – teisele poole Kuremaa järve Palamuse aleviku lähistele.

Matka alustasime „Õhkamise allee“ läbimisega. See kahetsusväärselt pisut unustuse hõlma vajunud rada kulgeb Amme jõe vasakul kaldal. Kohalikele meeldib väga just seda rada mööda kodu ja Palamuse vahelist maad läbida, eelistades seda asfaltteele, mis samuti Palamusele viib. Jõevee kohin ja rada raamivad massiivsed põlispuud annavad alleele omamoodi näo ja hääled. Pimedas pealampide valguses tundub olustik eriliselt salapärane ja romantiline – rada väärib igati oma rahvasuus käibel olevat nime.

Kui me Palamusele jõudsime, olid koolimajas tunnid juba alanud. „Kevadest“ tuntuks saanud koolimajas põlesid tuled ning praeguseks muuseumi staatuses hoones käis vilgas askeldamine. Ainult et Tootsi, Kiirt, Raja Teelet, Imelikku ega ka köstrit polnud kohal. Käisime ka jõe ääres, kus Tõnissoni põhjalastud parv asus ning tõdesime, et sauna aken oligi sisse visatud ning kuna meie tulekuks sauna kütte ei oldud pandud, siis oli seal ilmselt sama külm kui Kiir üritas laval sooja saada :) Kohalik apteek ning Lible kuju olid ka retkelisi ootamas. Viimase peatuse tegime kohaliku külapoe juures, mille seina katab uhke joonistus koos filmist tuntuks saanud kirjaga – „Sure, koer!“ 

Seejärel võtsime suuna Kuremaa suunas ning poolel teel Kuremaa järve äärde möödusime Oskar Lutsu sünnitalust. Kuremaa järve äärde jõudes tegime väikese energiapausi – kuum tee Carmolise tilkadega, Põltsamaa glögi, Kalevi kommid ja küpsised sinna juurde – energiavarud said täiendatud ning võtsime ette järgmise retkelõigu.

4 km Kuremaa järve kaldal olid ilmselt selle hooaja kõige keerukamad elamuskilomeetrid. Seal pandi proovile kõigi tasakaalumeel kui ületati kraavidele langetatud puudest tehtud purdeid. See oli koht, kus paljude mugavustsooni mullid plaksuga puruks läksid. Purrete ületamine oli päris huvitav elamus!

Aga mida aeg edasi, seda seda paremini hakkas asi käppa saama ning retke lõpu poole tuldi juba kraavidest pika sammuga üle. Peale kümnekonna purde ületamist ei tundunudki see enam nii eriline :)

Kuremaa järve äärne matkarada oli mõned aastad tagasi kogu pikkuses ümber järve läbitav. Rada on praeguseks aga unustatud, paljuski võsasse kasvanud, purded lagunenud jne. Küll aga on Kuremaa Selts võtnud eesmärgiks rada taastada, sellega tehti algust käesoleva aasta suvel. Palju tööd on veel teha, et kogu rada korda saada ning muuta see nägu kriipivate oskte vabaks ja ilma kummikuteta läbitavaks. Aga see on kindlasti väga meeleolukas rada kui see kunagi peaks valmima! Soovime omalt poolt kohalikele jõudu ja jaksu!

Peagi hakkasid paistma Kuremaa tuled. Viimane kraav tuli ületada mööda päris silda, mille peale oli kuulda üldiseid kommentaare – kes see nüüd sellise lameda silla siia on teinud? Purded on ju ikka palju põnevamad!

Palamuse elamusretkel läbisime seekord 10,5 kilomeetrit ning aega kulus 3h 30 min. Sellest 4 km järve äärse osa läbimiseks kulus 1,5 tundi :)

Elamusretkede hooajale sai pandud vääriline puhkt. Täname kõiki ja jätkame kilomeetrite kogumist juba uue aasta jaanuaris!

Tagasi uudistesse