Aegnal ajataju kaotamas

Aegna saar asub Tallinnast vaid 14 km kaugusel, kuid tunnike laevasõitu viis meid täiesti omanäolisesse maailma, milles aeg ja kiirus ununesid.  

Saarele läksime kolme grupiga – üks seltskond laupäeval, 3. septembril kl 10 ja kaks gruppi pühapäeval, 4. septembril (vastavalt kl 7.30 ja kl 10). Aegna erilised elamused kogunesid kokku 105 retkelise pagasitesse.  

Loodus vs inimtegevuse jäljed

Aegna on maastikukaitseala kogupindalaga 3 km² ja rannajoone pikkus on 10 km. Meil õnnestus retke jooksul saart sinka-vonka uudistades läbida 15 km. Saarel on põnevad metsa- ja rannikukooslused, mis võtavad võimu endiste militaarrajatiste üle. Lisaks leiab pärimuskultuuri elemente ning matkajaid rõõmustavad telkimis- ja lõkkekohad ning supelrannad.  

Pühapäeva varahommikul Lohknase otsa sadamast matka alustades sundis ilmataat vihmakeepide järele haarama. Kuid õnneks näitas ta vaid korraks oma võimu ja korvas selle kohe imeilusa vikerkaarega. Kogu päeva oli lausa suurepärane ilm! 

Esimese grupipildi tegime saare edelaosas kunagise helgiheitja nr 3 väljasõidu positsiooni juures. Jätkasime teekonda mööda rohtukasvanud raudtee sihti ja peagi jõudsime saare loodepoolseimasse tippu. Kurikneemest põhjas on kalda lähedal väikesed karid Sillikrunn ja Vullikrunn. Viimasel asub 21 meetri kõrgune metallist tulepaak (nii nimetatakse tuletorni, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili). Esimene tulepaak rajati saarele juba 1856. a.  

Aegna ja Naissaare vahelt algab Tallinna laht, Aegna lähedal on 50 meetri sügavusjoon, mille kaudu toimub tihe laevaliiklus. Aegna asukoht on põhjus, miks siin on nii palju militaarrajatiste jäänuseid. 1914–1918 toimusid saarel ulatuslikud ehitustööd – osa Imperaator Peeter Suure Merekindluse merekaitseliinide rajamisest. Kuid juba 1918. aasta veebruaris õhiti neist paljud, kuna enamlased olid sunnitud saksa vägede ees taanduma. Samal ajal 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik, peagi võtsid eestlased saare enda valdusesse ja nii jäi see 1940. aastani, kui saar tuli loovutada Punaarmeele. Juba 1941. a taganes Punaarmee sakslaste pealetungi eest ning õhkis taas Aegna patareid ja suure osa muudest rajatistest.  

Selline kirju elu on Aegalt üle käinud ja iga etapp on jätnud omamoodi jälje. Põhjarannas on saare suurima kaitserajatise säilmed. Patarei nr 1 kus oli 200 meetrit ning selle kummaski otsas asus kaks üheksa meetri kõrgust betoonkolossi, mille peal suurtel kuullaagritel pöörlesid kahe kahuriga soomustornid.  

Maagiline puudutus minevikust

Kuid lisaks sõjalistele märkidele leiab Aegnalt ka omanäolisi looduslikke ja esivanemate poolt loodud vaatamisväärsusi. Näiteks Eerikneemel asub 11 käiguga kivilabürint, mis on rajatud tõenäoliselt 15. sajandi keskel. See on maagiline pühapaik ja jõukese, kus labürindiretke soovitatakse sooritada üksi päikeseloojangu või päikesetõusu ajal.  

Aegnal leidub arvukalt rändrahne, mis kandusid siia Skandinaaviast liustikujää taandumisel. Saare idaosas Lemmikneeme kaelal paiknevad 23 kaitsealust kivirahnu suhteliselt väikesel, 170x140 m alal ja moodustavad Eesti suurima tiheasetusega kivikülvi.  

Aegna on Tallinna haldusala, kus suveti elab püsivalt kümmekond inimest, talvel vähem. Turiste ja matkajaid satub saarele loomulikult rohkem. 1960.-tel muutus Aegna populaarseks puhketsooniks ja on seda siiani.  

Aegnal asub ka Looduskeskus, mida haldab Tallinna Keskkonnaamet ja kus korraldatakse õpilastele loodusõpet. Tundus, et looduse hoidmisega tegelevad kohalikud väga usinalt. Näiteks on saarel (ka matkaradadel!) palju prügikonteinereid ja prügi veetakse regulaarselt mandrile.  

Aegna põnevast eluolust oleks veel palju kirjutada, kuid lähemalt saab huvi korral uurida näiteks siit: http://issuu.com/tallinna_keskkonnaamet/docs/aegna_raamat_lowres?e=0/8523157

Oli taas suurepärane ja elamusterohke päev! Sõbrad Nõo Lihatööstus, Põltsamaa ja Kalev hoolitsesid, et jaksu jätkuks. Aegnal valitsev rahu ja eriline õhkkond kaotasid ajataju ning jäi  vaid üle mõnusat jalutuskäiku ja ilma nautida. 

Pühapäeva varahommiku äratuse helinaga kaasnenud esimesed mõtted „Miks ma seda jälle teen!?“ kadusid päikeses sillerdavasse merevette. Ja taaskäivituse teinud kõvakettale ilmus tõdemus „Ma ei taha siit saarelt ära minna!“ :) 

Niiet, teeme seda jälle! Elamusretked ja The North Face kutsuvad loodusesse! Järgmised retked juba oktoobri alguses – Tallinna eriretk 5. oktoobril ja Hara elamusretk 9. oktoobril.

Tagasi uudistesse